Kõige sagedasem mure, millega inimesed hambaarsti juurde pöörduvad on tundlik või juba valutav hammas. Tihti on see ebamugavus põhjustatud hambakaariesesest ehk rahavakeeli hambaaugust. Miks kaaries tekib, kuidas seda ennetada ning kas mõnel juhul võivad hambaaugud ka ise paraneda?


Hambakaaries ja hambaaugud

Hambakaaries on mitmeteguriline haigus, järgnevad tegurid ja nende koosmõju võivad tekitada hambaauke:

  1. Hammaste pinnal esineb piisavalt palju kaariest tekitavaid pisikuid.
  2. Suus toimub liiga tihedalt happerünnak
  3. Hamba pind on töötlemata fluoriididega ning on seetõttu vastuvõtlikum happerünnakutele ja kaariesele.

Seega kui hambaid halvasti pesta, jäävad suhu toidujäägid. Sellest tekib omakorda hamba pinnale katt. Suhkrut süües toodavad katupisikud elutegevuse käigus neist happeid, mis söövitavad hambaemaili. Korduvate happerünnakute järel hambaemail laguneb ning hambasse tekib auk.

Kuidas hambakaariest ära tunda?

Hambakaariese tekkimise varajaste sümptomite märkamisel on võimalik kaariese areng peatada ja seda lihtsasti ravida ning välistada tõsisemate tüsistuste arenemist.

Algeline kaaries

Hambaemaili pinnal tekib kriitjasvalge laik. Emaili pinnal hambaauku veel ei ole ning valulikke tundeid ei teki. Algelist kaariest on väga raske silmaga märgata. Tavaliselt tuvastab hambaarst sellise laigu hammaste kontrolli käigus spetsiaalse valguse abil või kuivatades hambapinda surveõhuga.

Pindmine kaaries

Ajapikku moodustub laigu kohale väike defekt ehk pindmine hambaauk. On võimalik, et tekib kerge valulikkus magusa, soolase või hapu toidu söömisel. Tundlikkus kaob kohe, kui hambapind on jälle puhas (nt loputamise järel). Sel etapil tuvastab hambaarst kaariese kergesti.

Keskmine kaaries

Mikroobid on läbinud hambaemaili ja ulatuvad dentiinini (hamba järgmine kiht pärast emaili), kuid hambaauk ei ulatu veel hambapulbini (pehme kude hamba sees, kus paiknevad veresooned ja närvid). Üldjuhul selles etapis hambavalu veel ei ole. Kaariese sümptomiks on sarnaselt eelmisele etapile valulikkus toiduga kokkupuutel. Hambaarst tuvastab karioosse defekti sügavuse spetsiaalse sondiga. Keskmises faasis olev hambakaaries vajab juba ravi.

Sügav kaaries

Karioosne defekt (hambaauk) ulatub dentiini sügavamate kihtideni. Sümptomiks on enamjaolt pidev hambavalu, mis ei sõltu enam kokkupuutest toiduga. Kui teha kaariese ravi kohe, siis õnnestub üldjuhul hambapulp säilitada ja juureravi vajadust ei teki.

Kaariese tüsistused

Kui sügavat kaariest õigel ajal ei ravita, siis võib areneda pulpiit ehk elusa hambanärvi põletik. Sellisel juhul jõuavad mikroobid hambapulbini ja tekib väga tugev hambanärvi valu, mis võib levida silmadesse ja meelekohtadesse ning sarnaneda kolmiknärvi põletiku valuga.

Kui mikroobid jõuavad läbi juuretipu edasi hammast ümbritsevasse luukoesse, siis tekib juba hambajuurepõletik ehk periodontiit.

Milline on hambakaariese ehk -aukude ravi?

Kaariese ravi käigus eemaldab arst hambapuuri ja spetsiaalsete instrumentide abil lagunenud ja pehmenenud hambaosa, desinfitseerib hambaaugu ja sulgeb selle täidisega ehk hambaplommiga.

Kas hambaauk võib ise paraneda?

Algjärgus kaariesekahjustuse teke võib peatuda, kui söögikordade (ehk suus toimuvate happerünnakute) vahelisel ajal ladestuvad söömise käigus hambaemailist sülge lahustunud soolad tagasi hambapinnale ehk toimub remineraliseerumine. Juba tekkinud kahjustus iseenesest ei “parane” kuid algjärgus kaaries tavaliselt ravi ei vaja.

Sealjuures on emailikahjustuse taaskõvastamisel väga tähtis roll fluoriidil. Fluoriid muudab hambavaaba raskemini lahustuvaks ehk katukihi põhjustatud happerünnaku suhtes vastupidavamaks. Kui aga fluoriidi on vähe, siis on hambaemail ka vastuvõtlikum mikroobidele, mis põhjustavadki kaariest. Seetõttu on oluline, et pööraksid suuhooldustoodete valikul tähelepanu fluoriidi sisaldusele.

Kuidas ennetada hambakaariese teket?

Parimaks ennetustööks on loomulikult korralik ning õige suuhügieen. Kaariese ennetamiseks on vaja lühendada hambaemaili happerünnakut võimalikult lühikeseks ja harva esinevaks. Selleks tuleb vähendada päevas söögikordade arvu ning vältida näksimisi söögikordade vahel. Samuti lühendab happerünnakut ksülitooli sisaldava nätsu närimine söömise järgselt. Meeles tuleb pidada ka seda, et happerünnakut ei teki kui hambapinnal puudub hambakatt.

Hea suuhoolduse hulka kuulub ka regulaarne hambaarsti külastamine. Ka kaebuste puudumise korral tuleks hambaarsti juures kontrollis käia vähemalt korra aastas (lapsed kaks korda).